Modernne? Üldse mitte. Töökindel? Absoluutselt! 1962. aastal polnud Jakob Horvati L 3000 mitte ainult üle 20 aasta vana, vaid üksi Horvati omanduses oli see toonase Jugoslaavia sageli künklikel teedel läbinud kokku 2.239.000 km. Horvat ostis selle 1940. aastal, sõites esmalt diisliga ja ta seadistas kaks aastat hiljem nii, et seda saaks käitada puugaasil. Selleks ajaks oli sõiduk läbinud juba 261.000 kilomeetrit ja jäi kõigest kahe mainimisväärt remondiga kõigi aastate jooksul oma omanikule truuks. Pole kahtlustki, et Horvat on oma sõidukisse kiindunud: „Kõik originaalosad, mis remondi käigus välja vahetati, on mul veel alles”, ütleb ta. Vahest töötab L 3000 veel tänagi?

Kui ligi 80% Belgia eramajapidamistest kütab 1962. aastal veel kivisöega, siis „korterelamute, tööstushoonete jms keskküte kaldub kütteõli poole”, teatab toimetus. See on kasvav äri näiteks Brüsselis tegutseva Chantier Houiller’ jaoks, kes kasutab selleks sõidukeid L 312, L 328 ja LS 328. Operatsioonide juhi Weitsi arvates on tähtis argument tärniga sõidukite pargi kasuks sõidukipargi ja diislikütuse ratsionaliseerimine: „Meie veokite mootorid töötavad iga päev katkematult seitsmest kuni keskööni. Need tarbivad 55 liitri bensiini kohta 23 kuni 25 liitrit diislikütust. [...] Sõidukeid remonditakse suvel nii põhjalikult, et talvel ei teki sellise üüratu koormuse tõttu ühtegi riket. Siin on teile”, ütleb Weits, „veel üks argument Mercedes‑Benzi sõidukite kasuks. Meil pole teie sõidukitega tegelikult pea ühtegi riket.”

Ratsionaliseerimine on Chantier Houiller’s ka müügitöö põhimõte: Majahaldurid ja eramajapidamised saavad sõlmida õlitarne jaoks tellimuslepingu. „Iga tellija kohta peetakse kartoteegikaarti, mis näitab, millal on vaja kütteõli juurde lisada. [...] Tarneid saab komplekteerida nii, et saaksime järjest varustada terve tänava elanikke ära.”

Acide Carbonique Pur (A.C.P.) transpordib täiesti teistsuguseid vedelikke: Ettevõte toodab viies tehases süsinikdioksiidi, propaani ja butaani. L 328‑d tarnivad kokkusurutud lõpptooted laiali üle kogu Belgia. Sõja ajal kasutati veel Ameerika sõidukeid, räägib peadirektor Marquis de Murga – oldi õnnelikud, kui üldse veokeid oli. A.C.P. läks ratsionaliseeritud kaalutlustel üle Mercedes‑Benzile: „Kandevõime vastab täpselt päevasele tarnekogusele. See hoiab ära liigsed sõidukorrad ning aitab vältida ületunde”, räägib Marquis. Otsuse tegemisele annab kaalu ka sõidukite vastupidavus: „Remonditööd? Selle kohta ei ole mul midagi öelda, kuna ma pole seni pidanud ühtegi tegema, kuigi enamik sõidukeid läbib aastas 40.000 kuni 50.000 km”, ütleb De Murga. Kokkuvõttes on need veokid veatu visiitkaart ja need saavad igal aastal uue värvi!

Mitmed veosed liiguvad juba üle piiri: „Mercedes‑Benzi 4.600 kg kandevõimega L 312‑tüüpi veoauto varustab regulaarsete sõitude abil Saksamaal asuvat Belgia armeed lihatoodetega. ,Sellest sõidukist aga ei piisa’, ütleb direktor Mertens. ,Me lisame kolm suurt Mercedes‑Benzi sõidukit (L 322, LP 322 ja LP 312) ning seejärel veel kümne L 319’.”

Ind põhineb kogemusel: „1952. aastal ehitatud L 3500 töötab veel iga päev esimese mootoriga ja selle läbisõit on praeguseks 513.000 kilomeetrit.” Mertens räägib edasi: „Klienditeeninduse puhul oleme väga nõudlikud, sest eriti Mercedes‑Benziga ei aktsepteeri me vähimatki hooletust. Just seepärast ostame me Mercedes‑Benzi.”

Kuidas seda kõike kohandada: „Daimler‑Benz AG väga suure tootmisprogrammi tõttu ei saa me kahjuks igas ajakirjas kogu programmiga tegeleda. Kui soovite mittekirjeldatud tüübi kohta täpset kirjeldust, palume teil seda meilt tellida. Vastame mis tahes küsimustele esimesel võimalusel.” Igatahes: ülevaade annab vähemalt ettekujutuse võimaluste rohkusest.